Ja tahan siin kohal veel ära mainida, et ma ei peagi kasutama sõna õppimine ja üritama sellest aru saada teistega sarnaselt,
vaid ma avastasin uue tõhusa sõna.

Samas avastasin endas ka võime arendada mõtet pikema protsessina.

Ma mõtlesin ja mõtlesin,
tõesti suvalistel hetkedel sähvatas see painav sõna "õppimine",
tahtsin seda sõna lahti muukida - lihtsusta - üldistada.

Ja täna ma üldistasin õppimise sõnale "avastus".
Lihtne ja tajutav.
Avastad sõnu ja avastad end.
Avastad ja võtad omaks, avastatu muutub teadmiseks.


Edaspidi kasutan ma antud ruumis sõna "avastus".

See on mulle tajutavam.

Gethe.

Blumming life.

Vincent van Gogh.

Soovitan lugeda Irving Stone kirjutatud "Elujanu".

MIS ON ÕPPIMINE ?

Mulle endalegi ootamatult põhjustab see ammu ära õpitud sõna segadust !
Ma enam ei tea kuidas seda sõna defineerida, kuidas kasutada ja millal kasutada. Veel hullem, mis selle sõna asemel kasutama peaks !?
Mis on siis probleemiks ? Mulle tundub,et see sõna on kaotanud enda piirid, definitsiooni õigsuse.
Lähtudes hetkel ainult iseendast, ehk siis minu hoiakutest antud sõna suhtes, võin ma terve rida kooliga seonduvaid asju ette lugeda - kodusedülesanded, hinded(mille järgi sind pannakse skaalal paika), fakte edasi andvad õpetajad, ruudulised vihikud...
Küsisin ka enda 8.klassis käivalt õelt, mis temal sõnaga seoundub, siis ta vastas ajude ragistamine, kohustus, kuid mitte tuupimine. Õppimine on õpitu mõistmine, mis on raske, kuid tuupimine on kerge.
Minu 80-aastane vanaema ütles jällegi vastandlikke tõlgendusi, nagu elus edasi minek ja õmblema õppimine.
Võin küll enda hoiakutes liiga kinni olla, kuid mina arvan samuti.
Õppimine on faktide omandamine. Kui peaks tegema valemi, siis see oleks järgmine : ÕPPIMINE = probleem + lahendus+vastus.. Valem ei seostu eriliselt mitte millegi vaimsega, mis väljendaks enda sisemist arengut või elutarkuste omandamist.
Minu hoiakud erinevad suurelt loengukaaslaste omadega. Nende jaoks tundub see olevat midagi abstraktsemat ja loovamat. Otseselt ei lükka ma kellegi arvamust ümber.

Õppimine kui sõna väljedab seega rohkem teadust, kui inimese vaimsust.
Kuid mis siis peaks selle sõna asemel kasutama ?
Tundub,et sõna "õppimine" on lihtne ja mõistetav ümbritsevatele. Seega pean mina, vaatama enda hoiakutele, kohanduma ja pingutama,et antud sõna mitte seostada ainult kuivade faktidega.

Kolmapäev.
Gethe

Mina olen Gethe !
Vanust on mul õnneks nii vähe kui 21 aastat. Elan Tallinnast väljas. Koera ei ole - kuid õed on !.
Meeldib lugeda. Ja pilte vaadata. Koolis olen ka käinud :)
Kus koolis ma käisin ? Kadrioru Saksa Gümnaasiumis käisin kõik need pikka, ma mõtlen ikka pik-k- k - k a, 12 aastat. Hallo ! Guten tag ! Danke ! Danke sehr !
Kas mulle meeldis koolis käia ? Meeeldis, siis kui sööklas sai kartulipüreed hapukurgiga !
Peaaegu nii see oligi, vähemalt praegu tundub see nii olevat. Kool oli minu jaoks sõna, mis tähendas varajast ärkamist ja hindeid. Hindeid, mis olid just kui kogumiseks ja teistele rõõmu tegemiseks. Kui hinded olid korras, siis oli kõik maailmas omal kohal.
Kuid kas hea hindega kaasnes ka teadmine ? Vahel, kuid seegi võis peagi ununeda.
Tegelikult nii must-valge siiski kõik ka ei olnud, mõned ained olid ikka enda jaoks, mis mind mingil määral ka kujundasid. Võib öelda et matemaatika seal hulgas küll ei olnud, pigem kunstiajalugu.
Mitmesõnaga, õppimine tähendas minu jaoks kooli,koduülesandeid,hindeid,närvitsemist ja päästjat koolikella.Mitte just väga lõbus tegevus !
Nüüd paar aastat hiljem, kui õpin ülikoolis, mõistan väheke rohkem, kui nüüd uhkeldada, siis ikka palju rohkem.(Õpin Tööõpetust ja tehnoloogiat II kursusel)
Ma teadsin varem,et kõik mis ma teen, teen endale. Kuid ma ainult teadsin seda väljendit, ma ei mõelnud selle peale. Ja nii ongi paljudel, arvatakse,et teadmisest piisab, kuid mis saab teadvustamisest ?
Üritangi endale ümbritsevat teadvustada. Ümbritsev - kõik, mis ma kuulen,näen,tunnen.