skip to main |
skip to sidebar
Pean tunnistama, et viimasel ajal on mul tükk tegemist enda motiveerimisega. Kuskilt just kui ei tule ühtegi allikat, mis mind aktiivselt tööle paneks, kõik tundub olevat tühine ja puhtalt formaalne. Tundub,et miski ei toida hinge, rohkem võtab midagi ära.
Kuid mis kõige hullem, ma teen ise kõik enda jaoks hullemaks, sest ma ei mõtle positiivselt. Ma mõtlen,et kõik on mõtteta ja igav, ning raske, aega ka pole.
Nii vast ei jõua tõesti kuhugi !
Kuid üks lähedane inimene suutis paari päevase utsitamisega mind rajale tagasi saada. Ta lihtsalt ütles mulle,et ära vingu, mõtle positiivselt - varsti on kõik läbi ! Ja nii mitu päeva, kuni ma tõesti sellest aru sain. Vahel on mul tõesti pikad juhtmed, mille kokku kerimine võtab vähekene aega. Juhe kokkukerituna teeb olemise tunduvalt kergemaks ja tegutsemise lihtsamaks, ning seab eesmärgid nähtavalt ette.
Mina tahan olla motiveeritud õppija ! Tahan teha asju kerge tundega ja tunda hea meelt ületatu üle.
Negatiivsus ei vii tõesti kuhugi - optimism, ikka optimism -
Kas nüri nuga lõikab ?
Kuid väsinud mõte ?
Ma arvan,et mitte ainult mulle, vaid ka paljudele teistele on pikk talv jätnud maha väsinud vaimu.
Kuid väsinud vaim ei ole sugugi nii vastuvõtlik ja värske. Info läheb ühest kõrvast sisse ja teisest välja, heal juhul püsib kuni vajaliku hetkeni.
Õppimine muutub aina raskemaks, kuid selle vastu saab kerge õhu ja valgusega.
Õppigem väljas !

Isad on meie kindluseks,
see tuli mul meelde.
Isad suunavad mõtteid ja muudavad meele rahulikumaks.
Ja emad on ilusad.

Kõik on teinud grupitöid, kas siis koolis referaati kirjutades või platsil mängu mängides. Kõik on kuhugi gruppi kuulunud ja kõigil on selles oma roll mängida olnud.
Kolmapäeval kuulusin ise gruppi, kust ma ei tundnud kedagi ja nägin nii mõndagi, mida ma tuttavas liikmeskonnas tähele ei paneks.
Alateadvuslikult hoidsin end alguses tagaplaanil, vaatasin kes on kes ja millist rolli ta mängima hakkab. Kohe oli näha, kes teine teist juba mõnda aega tunneb. Teine teise tundjad tundsid end turvaliselt ja väljendasid end küllaltki vabalt. Mina jällegi olin võõras keskkonnas ja tundsin,et minu sõna jääb kuidagi väikseks. Kuid miks see peaks nii jääma ? Kas ma peaksin tõesti end tagasi hoidma sellepärast,et ma ei tunne neid ? Ma arvan,et mitte !
Muidugi see ei tähenda, et peaksin teistest tangiga üle sõitma, sugugi mitte. See tähendab, et pean endas kindel olema ja enda arvamuse selgelt ja kõlavalt välja ütlema, nii et kõik kuuleksid ja seda arvestaksid.
Grupis olemise eesmärgiks ei ole vaikida ja oodata, et "liidrid" su töö ära teeksid. Ja "liidrite" töö ei ole "väiksemate" häältega liikmetest ülerääkimine. Ülerääkimist selles grupis õnneks ei esinenud, kuid varem on seda korduvalt ette tulnud. Nendest kordadest olen endale meelde jätnud,et tuleb lasta kõigil rääkida, sina ei saa olla see kõige targem ja osavam. Kõik peavad tundma end gruppi kuuluvana, mitte üksi jäetuna kuhugi kõrvalteele.
Enda kolmapäevase grupi juurde tagasi jõudes sain aru,et ma hoidsin end tasasena nii kaua kuni olin enda rollist arusaanud.
Enda rolli tajudes saab ennast paremini kehtestama hakata ja ülesannet täitma asuda.
Tunne enda rolli ja sa tead, mis on su eesmärgiks.

Vahepeal on minu jutt küll pooleli jäänud, kuid mul on külalisega koos toimunud loengust paar asja ütlemata - selgitamata.
Kõige pealt mainin,et külaline laiendas õppimise tähendust ja tänu sellele on ehk minu hoiak muutunud ja kindlamaks saanud.
Seoses alguse segadusega ei tahtnud ma väga midagi omaks võtta, kellegiga nõustuda, kuid nüüd olen tunduvalt paindlikumaks muutunud. Kui enne võisin olla suur vastuhakkaja sõnale "õppimine", mis võis ka vale mulje jätta minu tegelikust suhtumisest. Reaalsuses ma mõistsin ja mõistan, mida see abstraktne sõna endast kujutab, kuid ei olnud ega ole ka siiani kindel tähistava õigsuses. Kuid nüüd jätan selle aspekti rohkem tagaplaanile ja keskenduksin rohkem sellele, mis on peamine eesmärk. Eesmärgiks siis analüüsida tähistatavat.
Minetades enda varasema hoiaku võtan nüüdseks õppimist peamiselt, kui eneseanalüüsi ja rolli omandamist.
Suuremana kaasneb ümbritseva vastuvõtmisega ka eneseanalüüs, mis võib aidata leida probleemi eneses ja jõuda lahenduseni.
Loengus räägiti hirmu muutmist enda tugevuseks. Küsides kuidas selline muutumine on võimalik, mida selleks peab ette võtma, siis oluline algus ongi hirmu enesele teadvustamine.
Näite võib tuua hirmust suhtlemise ees. Kui keegi pöördub sinu poole,et alustada vestlust ja ainukeseks vastuseks on punastus, siis igapäevane kommunikatsioon on pea nullilähedane. Kuid kommunikatsioon on elus jällegi väga vajalik, siis peab midagi ette võtma. Enesele teadvustama, et see on minu probleemne külg ja leidma põhjusi millest see võib tingitud olla. Antud olukorras võib põhjusteks olla madal enesehinnang, aukartus, ebakindlus jnejne. Järgnevalt peab leidma endas motivatsiooni tekitajaid. Mõtlema endast kui heade mõtetega tegelasest, kes pole sugugi kehvem kõrvalolijast.
Nii punkt-punktilt seda edasi andes tundub see olevat lihtne, kuid siiski on selle tagaplaanil eneseõppimine, mis nõuab pikemat analüüsi.
Eneseanalüüsi kõrval on rolli õppimine, mis on tähenduselt vägagi laiahaardeline. Rolli õppimise alla läheb teadmiste,ideede,oskuste omandamine läbi paljude sotsiaalsete rollide.
Roll tuleb omaks võtta,kujundada arusaama endast selles rollis, mis toimub sotsialisatsiooni kui õppimisprotsessi kaudu.
Rolliks olemisel on mitu erinevat staadiumi, mis lähtuvad rollis olemise staažist. Kas siis roll on loomise järgus või valmistumise,mängimise.
Mina kui student olen rohkem mängimise kui loomise järgus. Võib öelda, et ma juba tean tinglikke reegleid, mida ma pean järgima, mis muudavad minust studendi rollis oleva. Näiteks ma olen kohustatud käima raamatukogus materjale uurimas,et minna homsele seminarile, mis on üheks eelduseks loengust läbi saamiseks. Sellise kohustuse jooksul omandan ma rollile vajalikke teadmisi, saan uusi ideid ja omandan oskusi.
Kõik see kokku on suur omandamise süsteem, milleks peab end analüüsima.
Mina pean end analüüsima kui Gethena, kellel on oma roll mitmete teiste rollide seas.
Ja tahan siin kohal veel ära mainida, et ma ei peagi kasutama sõna õppimine ja üritama sellest aru saada teistega sarnaselt,
vaid ma avastasin uue tõhusa sõna.
Samas avastasin endas ka võime arendada mõtet pikema protsessina.

Ma mõtlesin ja mõtlesin,
tõesti suvalistel hetkedel sähvatas see painav sõna "õppimine",
tahtsin seda sõna lahti muukida - lihtsusta - üldistada.
Ja täna ma üldistasin õppimise sõnale "avastus".
Lihtne ja tajutav.
Avastad sõnu ja avastad end.
Avastad ja võtad omaks, avastatu muutub teadmiseks.
Edaspidi kasutan ma antud ruumis sõna "avastus".
See on mulle tajutavam.
Gethe.
Blumming life.
Vincent van Gogh.
Soovitan lugeda Irving Stone kirjutatud "Elujanu".

Mulle endalegi ootamatult põhjustab see ammu ära õpitud sõna segadust !
Ma enam ei tea kuidas seda sõna defineerida, kuidas kasutada ja millal kasutada. Veel hullem, mis selle sõna asemel kasutama peaks !?
Mis on siis probleemiks ? Mulle tundub,et see sõna on kaotanud enda piirid, definitsiooni õigsuse.
Lähtudes hetkel ainult iseendast, ehk siis minu hoiakutest antud sõna suhtes, võin ma terve rida kooliga seonduvaid asju ette lugeda - kodusedülesanded, hinded(mille järgi sind pannakse skaalal paika), fakte edasi andvad õpetajad, ruudulised vihikud...
Küsisin ka enda 8.klassis käivalt õelt, mis temal sõnaga seoundub, siis ta vastas ajude ragistamine, kohustus, kuid mitte tuupimine. Õppimine on õpitu mõistmine, mis on raske, kuid tuupimine on kerge.
Minu 80-aastane vanaema ütles jällegi vastandlikke tõlgendusi, nagu elus edasi minek ja õmblema õppimine.
Võin küll enda hoiakutes liiga kinni olla, kuid mina arvan samuti.
Õppimine on faktide omandamine. Kui peaks tegema valemi, siis see oleks järgmine : ÕPPIMINE = probleem + lahendus+vastus.. Valem ei seostu eriliselt mitte millegi vaimsega, mis väljendaks enda sisemist arengut või elutarkuste omandamist.
Minu hoiakud erinevad suurelt loengukaaslaste omadega. Nende jaoks tundub see olevat midagi abstraktsemat ja loovamat. Otseselt ei lükka ma kellegi arvamust ümber.
Õppimine kui sõna väljedab seega rohkem teadust, kui inimese vaimsust.
Kuid mis siis peaks selle sõna asemel kasutama ?
Tundub,et sõna "õppimine" on lihtne ja mõistetav ümbritsevatele. Seega pean mina, vaatama enda hoiakutele, kohanduma ja pingutama,et antud sõna mitte seostada ainult kuivade faktidega.
Kolmapäev.Gethe
Mina olen Gethe !
Vanust on mul õnneks nii vähe kui 21 aastat. Elan Tallinnast väljas. Koera ei ole - kuid õed on !.
Meeldib lugeda. Ja pilte vaadata. Koolis olen ka käinud :)
Kus koolis ma käisin ? Kadrioru Saksa Gümnaasiumis käisin kõik need pikka, ma mõtlen ikka pik-k- k - k a, 12 aastat. Hallo ! Guten tag ! Danke ! Danke sehr !
Kas mulle meeldis koolis käia ? Meeeldis, siis kui sööklas sai kartulipüreed hapukurgiga !
Peaaegu nii see oligi, vähemalt praegu tundub see nii olevat. Kool oli minu jaoks sõna, mis tähendas varajast ärkamist ja hindeid. Hindeid, mis olid just kui kogumiseks ja teistele rõõmu tegemiseks. Kui hinded olid korras, siis oli kõik maailmas omal kohal.
Kuid kas hea hindega kaasnes ka teadmine ? Vahel, kuid seegi võis peagi ununeda.
Tegelikult nii must-valge siiski kõik ka ei olnud, mõned ained olid ikka enda jaoks, mis mind mingil määral ka kujundasid. Võib öelda et matemaatika seal hulgas küll ei olnud, pigem kunstiajalugu.
Mitmesõnaga, õppimine tähendas minu jaoks kooli,koduülesandeid,hindeid,närvitsemist ja päästjat koolikella.Mitte just väga lõbus tegevus !
Nüüd paar aastat hiljem, kui õpin ülikoolis, mõistan väheke rohkem, kui nüüd uhkeldada, siis ikka palju rohkem.(Õpin Tööõpetust ja tehnoloogiat II kursusel)
Ma teadsin varem,et kõik mis ma teen, teen endale. Kuid ma ainult teadsin seda väljendit, ma ei mõelnud selle peale. Ja nii ongi paljudel, arvatakse,et teadmisest piisab, kuid mis saab teadvustamisest ?
Üritangi endale ümbritsevat teadvustada. Ümbritsev - kõik, mis ma kuulen,näen,tunnen.